teet-purilendab

Täna oli päev nagu Uppsala Mastersil 2024 ikka. Ilm muutub paari minutiga, lahtihaakimise järel pidi kõvasti vehkima, et üldse üles saada. Aga õnneks on siin nii olnud, et kui ilm ära kaob, siis 10-15 minutiga jõuab ta uuesti käima minna. Määrati Pilot Event Marker start 5 minutit viivitust ja 10 minutit akent, et seltskonda hajutada, lisaks veel AAT task, sest ilm oli keerukas. Ja hajutada oli vaja, sest võistluse võitmise võimalused olid lausa viiel piloodil ja esikolmik viie võistluspäeva järel ühe punkti sees.  Võistluslennud kestsid siin 2.5-3 tundi. Tartu Maratoni läbitakse umbes sama kiiresti. Arvestades ümber purilennuvõistluse punktidesse, oleks esikolmik peale viit suusamaratoni olnud 10 meetri sees. Pigem meenutab purilennuvõistlus laskesuusatamist, kus ka suurimad meistrid end esimesest võistlejaterivi keskmiste kohtadeni leida võivad. Täna oli nii palju rähklemist, et jõudsin teha ainult ühe pildi kohe stardi järel.  Kohalikud tunnevad olusid vist hästi, sest task oli määr

Lõpuks oli ilmaennustus üsna hea ja määrati tavaline racing task (sellel on teekond täpselt ette antud, ise juurde mõelda ei saa). Võistlustel on kombeks määrata taske nii, et ühest liigist vähemalt kolmandik tuleks. Racing taskide limiit on veel täitmata, kuna siiani valitsesid päris keerulised ilmaolud. Purilennu ilmatarkvarade kohta kirjutasin eelmisel aastal siin , tänasesse päeva sobib üks lisapilt. Skysight on integreeritud võistluste veebilehtedega. Saad valida eesseisva taski ja ta arvutab välja optimaalse stardiaja, pakub välja optimaalse tee jne. Pilt on ilus, aga seekord oli üsna ebarealistlik. See tarkvara ennustas, et meil läheb trassi läbimiseks 6 tundi ja sellegi saavutamiseks tuleb minna kauge kaarega lõuna poolt, et paremat ilma otsida.  Mingi terake tõtt oli selles pildis siiski. R passis stardis natuke kauem, läks lõuna poolt kui enamik ja võitis: Algus oli päris vaevaline, kuidagi ei saanud lahtihaakimise järel üles. AN vähkres minust madalamal, tuul puhus teda järj

Sellel võistlusel on saanud lennata ainult üle päeva ja siis ka suhteliselt vaevaliselt. See video näitab tund-tunni haaval, et kuidas Skysight.io mitte-ilma meie kanti lubas, kuidas korraldajad AAT taskiga sellest midagi välja pigistasid ja kuidas me siis seal edenesime (mida soojemad värvid, seda parem lennukiirus, sinised tähendavad vaevusi ja läbipaistev tähendab, et pole mõtet purilendamist plaanida (välja arvatud muidugi võistlustel, kus võetakse alati viimast)): Ilm nägi välja kaunis, aga pilvede alus peale lahtihaakimist oli ainult 800m.  Stardi ajaks sai napilt 1000 kätte, aga aluse kerkimist ei saanud oodata, sest ülearenemine ja vihm olid kindlad juhtuma. Nagu ikka, enne tuli sooritada väike taktikaline passimismäng, sest järeltulijatel on pisike eelis. Alguses ei jätnud pilvede loogika mingit ruumi mõtlemiseks ja punt oli üldjoontes koos. Niipea kui poolel distantsil sellisesse olukorda sattusime, siis lagunes seltskond üsna laiali: Pundis lennata on üldiselt julgem, eriti

Esimene võistluspäev näpistati vihmasadude vahele nii palju kui sai, aga distantsi tuli ikka lühendada. Järgnes kaks vihmapäeva ja täna näpistati jälle. Ilma oli veel vähem ja pooled ei jõudnudki finišisse. Viimane klubiklassi vapper piloot sai platsilt tagasi alles siis kui korraldajate õhtusöök täies purjes. Sellise taeva all koju jõuda on päris magus: Kes viitsivad vaadata, siis siin on ka 8-minutiline Youtube video lõpulennu viimasest otsast ja maandumisest. Ilm on kõigil nendel päevadel sekunditega muutunud. Isegi Slovakkia mägedes ei käinud need asjad nii kähku. Startisime väga ilusa taeva alla (pilt võistluste Facebookist),  aga pool tundi hiljem kui start avanes, oli juba minekuga kiire-kiire (jällegi, kes viitsivad, siin on 8-minutiline Youtube video stardieelsest passimisest ). Esimesed pilved olid juba üle arenenud ja lääne pool tekkisid esimesed vihmad. Kuna startida tuli kohe, siis tekkis suur punt ja mõelda eriti midagi polnud. Koos jõudsime sellise vägeva pilvevorsti al

Sel aastal on tiitlivõistlused USAs kuhu minek on keeruline ja kallis, sestap muljed "külavõistluselt". MM ja EM on hoopis teisest puust kui klubilised võistlused. Või mis võistlused, pigem sõbralikud vanade tuttavate trehvamised - jõuproovid. Õhtuti siin tegelased ikka räägivad üle 40 aasta taguseid ühiseid lugusid. Mina nende hulgas ikka väga noor uustulnuk. Purilennuki dokumente põhjalikult ei kontrollita (tuleb ainult ise allkirjaga kinnitada, et kõik korras). Lausalist purilennuki kaalumist enne starti ei toimu, ainult pisteline. Sestap tuleb registreerimislaua kõrval kaalule ronida. Aja peale purilennukist väljahüppamist ei mõõdeta. Olme on aga üsna tavaline - umbes pooled leiavad kuskilt lähedusest mõne AirBnB, pooled asutavad kohapeale automajade-telkide linnaku: Uppsala ja Räyskälä Masters võistlused on pika traditsiooniga ja toimuvad ühel aastal Rootsis ja teisel Soomes. Nende jaoks on see üsna lihtne: 1.5 tundi autoga praamini ja siis jälle 1.5 tundi. Võrreldes Kes