Uppsala Masters 2024 - 1

Sel aastal on tiitlivõistlused USAs kuhu minek on keeruline ja kallis, sestap muljed "külavõistluselt". MM ja EM on hoopis teisest puust kui klubilised võistlused. Või mis võistlused, pigem sõbralikud vanade tuttavate trehvamised - jõuproovid. Õhtuti siin tegelased ikka räägivad üle 40 aasta taguseid ühiseid lugusid. Mina nende hulgas ikka väga noor uustulnuk.

Purilennuki dokumente põhjalikult ei kontrollita (tuleb ainult ise allkirjaga kinnitada, et kõik korras). Lausalist purilennuki kaalumist enne starti ei toimu, ainult pisteline. Sestap tuleb registreerimislaua kõrval kaalule ronida. Aja peale purilennukist väljahüppamist ei mõõdeta. Olme on aga üsna tavaline - umbes pooled leiavad kuskilt lähedusest mõne AirBnB, pooled asutavad kohapeale automajade-telkide linnaku:

Uppsala ja Räyskälä Masters võistlused on pika traditsiooniga ja toimuvad ühel aastal Rootsis ja teisel Soomes. Nende jaoks on see üsna lihtne: 1.5 tundi autoga praamini ja siis jälle 1.5 tundi. Võrreldes Kesk-Euroopas võistlustel käimisega lillepidu, siis kulub pelgalt edasi-tagasi reisile 6 päeva. Mõnel aastal mõnes võistlusklassis on need ka riigi meistrivõistlused.

Uppsala linna servani on 5 km ja sõjaväelennuväljani 4 km (seoses NATOga pidada siia järgmisel aastal permanentne AWACS lennukite baas tulema). Klubi lennuväli on 80 aastat vana ja sai alguse II maailmasõja hävituslennukite lennuväljast. Põhimõtteliselt kõik suuremad küünid ümberringi on endised lennukiangaarid. Sama ka siinse Sundbro lennuklubi angaaridega. Kui siia jõudsin, siis läksin kohalikele appi ukse kohale lipuhoidjaid kinnitama (osalejaid on 7 riigist, kõigile pandi lipp vardasse). Häda oli selles, et kruve polnud kuskile kinnitada, seinalauad on kohekohe tolmuks pudenemas. Angaarist seest vastu valgust vaadates paistab sein nagu tähistaevas, aga püsib siiski püsti. Kohalikud rääkisid, et klubil on küll rendileping omavalitsusega, aga uuendamiseni on 3 aastat jäänud ja senikaua ei julge nad siia sentigi investeerida. Olme paistab siin küll kulunenud, aga puhas ja hoolitsetud.

Vaba õhuruumi jääb kõikjal järjest vähemaks ja on lõppematu kirumise allikas. Aga nii kitsukest ala ei ole ma kuskil maailmas näinud nagu siin. See ei ole ainult naaber-sõjalennuvälja pärast, ka Arlanda õhuruum hakkab kohe metsa tagant ja põhja pool on juba järgmised suured lennuväljad. 

Selle kaardi peal on näha mu eilse lennu tõus ja laskumine sinise joonega. Tõustes teeb pukseerija üsna järsu pöörde paremale, et õhuruumi ära mahtuda. Maandumisringi tuleb ka lühemaks võtta, aga ikkagi lärmavad kõik kompuutrid kogu maandumise aja. Võistlustel on GPS logimine 1-sek intervalliga peal ja iga rikkumine läheb kirja. Kogu võistluste ajal kaks viga saab teha, kolmas toob kaasa kojusaatmise.

Eelmistest päevadest paar õhuruumi-pildikest veel. Kõigil siin lennatud päevadel on toimunud üks vihmapilvede ümber vingerdamine. Vahepeal jääb vihma ja õhuruumi piiri vahele väga napilt ruumi (joonistasin fotole lillaga õhuruumi piirid). Mõlemal juhul oli mul tingimata vaja minna sellest praost läbi. Võistlustel ei tohi pilve sisse ka isegi korraks minna (ei ole mõistlik ka, sest liiklus on üsna tihe).

Ülemised pildid räägivad ainult pool lugu, sest õhuruumid on kolmemõõtmelised. Osadest saab üle lennata, teised algavad pea kohal. Pilve lähedal tõstab tavaliselt eriti hästi ja seal viimast võttes võib kergesti juhtuda, et järsk eriti hea tõus virutab õhuruumi altpoolt sisse. Kõrguse puhul on hiiglama tähtis arvestada, et alates millest ja kuidas kõrgust mõõta. Teistel võistlustel on tavaks määrata kõrgusi MSL, selleks tuleb kindlasti oma kompuutris õhurõhk (QNH) määrata selleks, mis tasksheetil märgitud. Siin kasutatakse "Standard" kõrgusi ja korraldajad lisasid selgitava skeemi. Õnneks on vajalik näit kompuutris kohe võtta ka. Nagu alltoodud joonisel näha, on ALT ja RawIGC erinevus 80 meetrit ja tõusust maksimumi võttes hiiglama kahju, kui valesti arvestad.

Võistlusest endast ka olegi midagi eriti rääkida, sest ilma eriti ei ole. Sel aastal on enamik võistlusi Euroopas ilmaga hädas olnud. Mõnel on saadud teha 10 päeva kohta ainult 2 lendu, teistel ehk pooled. Eelmisel aastal EMil tehti ka vast pooled lennud võimalikest, aga Räyskälä ja Ungari MM-idel käis seevastu täiega andmine. Ka Uppsala 2024 tõotab tulla poolik.

Kui ilm on keerukas, määratakse nn AAT Task. See on suurte pöördepunktidega ja tänu sellele saab teekonda vastavalt ilmale sättida. Eile siiski väga ei saanud, kõik lendasid üsna sarnase strateegiaga ja sestap tulid ka punktivahed väikesed (vt allolevat kaarti).

Protokolli üks punkt rohkem ja ma oleks end teisele kohale nihverdanud. Üsna selge, kuhu see punktike läks. Ilm oli kehva ja lennuajaks määrati alamõõduline 2 tundi 30 minutit. Läänes läks ilm käest ja kõik pöörasid liiga vara tagasi, välja arvatud päeva võitja sellel kaardil sinisega (mina roheline ja minust tahapoole jäänud WS punane).

Kuigi ilm paistis kole, nende pilvede all natuke ikka tõstis. 

See kõrge kiht sõitis kiiresti peale ja selja taga järgmisel etapil oli ilm parem. AAT selle jaoks mõeldud ongi, et ei pea kehva ilma piirkonnas pusima, saab pikendada lendu parema ilma suunas. Häda oli aga selles, et parema ilma suunas olev raadius oli liiga väike. Varitses oht finišisse liiga vara jõuda. Kogu punt pööras tagasi ja üldiselt on pundis lennata kergem ja kiirem kui üksi. Ees, vastutuult paistis üks pilveke siiski veel ja ma teadsin küll, et PEAB na-tu-ke-ne-gi edasi minema, aga ei julgenud. 2T aga läks ja sai oma võidu auga välja teenitud.

Teist korda läks see üks punktike kaduma lõpulennul viimasel tõusul. Kompuutrid näitasid, et peaks kohale jõudma küll, aga kuna AAT taski puhul ei ole mingit mõtet varem jõuda, ja kompuutrid näitasid, et jõuan kas õigel ajal või minut varemgi, siis mõtlesin, et miks teha oma lõpulendu närviliseks ja otsustasin korjata natuke kõrguselisa. Soomlased olid samas tõusus ja muudkui kruttisid ja ma läksin massihüsteeriaga kaasa. Jäin 1:30 hiljaks, see on kolm tiiru pilve all ja selle koha peal oleks võinud isegi 6 tiiru vähem võinud teha.