Uppsala Masters 2024 - 1
Sel aastal on tiitlivõistlused USAs kuhu minek on keeruline ja kallis, sestap muljed "külavõistluselt". MM ja EM on hoopis teisest puust kui klubilised võistlused. Või mis võistlused, pigem sõbralikud vanade tuttavate trehvamised - jõuproovid. Õhtuti siin tegelased ikka räägivad üle 40 aasta taguseid ühiseid lugusid. Mina nende hulgas ikka väga noor uustulnuk.
Purilennuki dokumente põhjalikult ei kontrollita (tuleb ainult ise allkirjaga kinnitada, et kõik korras). Lausalist purilennuki kaalumist enne starti ei toimu, ainult pisteline. Sestap tuleb registreerimislaua kõrval kaalule ronida. Aja peale purilennukist väljahüppamist ei mõõdeta. Olme on aga üsna tavaline - umbes pooled leiavad kuskilt lähedusest mõne AirBnB, pooled asutavad kohapeale automajade-telkide linnaku:
Uppsala ja Räyskälä Masters võistlused on pika traditsiooniga ja toimuvad ühel aastal Rootsis ja teisel Soomes. Nende jaoks on see üsna lihtne: 1.5 tundi autoga praamini ja siis jälle 1.5 tundi. Võrreldes Kesk-Euroopas võistlustel käimisega lillepidu, siis kulub pelgalt edasi-tagasi reisile 6 päeva. Mõnel aastal mõnes võistlusklassis on need ka riigi meistrivõistlused.
Uppsala linna servani on 5 km ja sõjaväelennuväljani 4 km (seoses NATOga pidada siia järgmisel aastal permanentne AWACS lennukite baas tulema). Klubi lennuväli on 80 aastat vana ja sai alguse II maailmasõja hävituslennukite lennuväljast. Põhimõtteliselt kõik suuremad küünid ümberringi on endised lennukiangaarid. Sama ka siinse Sundbro lennuklubi angaaridega. Kui siia jõudsin, siis läksin kohalikele appi ukse kohale lipuhoidjaid kinnitama (osalejaid on 7 riigist, kõigile pandi lipp vardasse). Häda oli selles, et kruve polnud kuskile kinnitada, seinalauad on kohekohe tolmuks pudenemas. Angaarist seest vastu valgust vaadates paistab sein nagu tähistaevas, aga püsib siiski püsti. Kohalikud rääkisid, et klubil on küll rendileping omavalitsusega, aga uuendamiseni on 3 aastat jäänud ja senikaua ei julge nad siia sentigi investeerida. Olme paistab siin küll kulunenud, aga puhas ja hoolitsetud.
Vaba õhuruumi jääb kõikjal järjest vähemaks ja on lõppematu kirumise allikas. Aga nii kitsukest ala ei ole ma kuskil maailmas näinud nagu siin. See ei ole ainult naaber-sõjalennuvälja pärast, ka Arlanda õhuruum hakkab kohe metsa tagant ja põhja pool on juba järgmised suured lennuväljad.
Selle kaardi peal on näha mu eilse lennu tõus ja laskumine sinise joonega. Tõustes teeb pukseerija üsna järsu pöörde paremale, et õhuruumi ära mahtuda. Maandumisringi tuleb ka lühemaks võtta, aga ikkagi lärmavad kõik kompuutrid kogu maandumise aja. Võistlustel on GPS logimine 1-sek intervalliga peal ja iga rikkumine läheb kirja. Kogu võistluste ajal kaks viga saab teha, kolmas toob kaasa kojusaatmise.
Võistlusest endast ka olegi midagi eriti rääkida, sest ilma eriti ei ole. Sel aastal on enamik võistlusi Euroopas ilmaga hädas olnud. Mõnel on saadud teha 10 päeva kohta ainult 2 lendu, teistel ehk pooled. Eelmisel aastal EMil tehti ka vast pooled lennud võimalikest, aga Räyskälä ja Ungari MM-idel käis seevastu täiega andmine. Ka Uppsala 2024 tõotab tulla poolik.
See kõrge kiht sõitis kiiresti peale ja selja taga järgmisel etapil oli ilm parem. AAT selle jaoks mõeldud ongi, et ei pea kehva ilma piirkonnas pusima, saab pikendada lendu parema ilma suunas. Häda oli aga selles, et parema ilma suunas olev raadius oli liiga väike. Varitses oht finišisse liiga vara jõuda. Kogu punt pööras tagasi ja üldiselt on pundis lennata kergem ja kiirem kui üksi. Ees, vastutuult paistis üks pilveke siiski veel ja ma teadsin küll, et PEAB na-tu-ke-ne-gi edasi minema, aga ei julgenud. 2T aga läks ja sai oma võidu auga välja teenitud.
Comments
Post a Comment