Räyskälä Masters 2025 - 1

Et siis kes ei tea veel - Soome-Rootsi purilennurahvas käib üksteisel külas nii, et ühel aastal on Masters võistlus Soomes ja teisel Rootsis. Soomlased peavad samal ajal ka oma riigi meistrivõistlust, mille võitja saab automaatselt õiguse esindada riiki järgmise aasta EM/MM võistlustel (teine osaleja valitakse välja peatreeneri poolt motivatsioonikirja ja sportlike saavutuste põhjal). Üldiselt läheb riigi esindamine järk-järgult kergemaks. Võib-olla Inglismaa, Saksamaa, Poola ja Prantsusmaa piires toimub äge sisevõistlus, aga paljudes riikides saab EM/MM pileti igaüks, kellel on piisavalt aega ja raha. Sest on ainult üksikud riigid kus on mingi riiklik toetus purilendamisele ja väga üksikud, kus on päris priske toetus 250000-euroste purilennukite soetamiseni välja.

Olen nüüd Master võistlustel korra käinud nii Räyskälä-s kui Uppsalas. Kaks aastat tagasi oli siin ennekuulmatult palav ja võimas ilm, absoluutselt kõigil päevadel lendasime. See aasta on normaalne - ehk pooltel päevadel saab lennata. Mis on suurepärane tulemus selle aasta täiesti ennekuulmatu ilmastiku puhul.

Võistluslennud on kas racing või AAT. Esimene päev oli AAT ja tänane tuletas reegleid eriti reljeeflselt meelde. Nimelt on racing puhul lõpptulemus 100% sõltuv kiirusest, sest kõigil on samad pöördepunktid. AAT puhul saad oma teekonda ise sättida mitmekümne kilomeetri raadiusega ringide sees ja enamik punkte saad kiiruse eest, aga kolmandik distantsi eest. Ehk siis - kui kiirused on võrdsed, siis võidab see, kes on pikemal teekonnal sellise kiire kiiruse suutnud tekitada. Tavaolukorras ei ole mõtet distantsipunkte taga ajada. 

Aga meie esimene võistlus  ei olnud tava. Esimesel päeval ei saanud üldse lennata ja teisel arvati võimalikuks ainult alamõõduline 2-tunnine AAT. Ilmakaart oli aga selline, et trassi kaugel taganurgas peaks olema parem ilm kui mujal.

Allolevast pildist võib pikalt rääkida. Skysight on ühe austraalia purilenduri ilmaennustuse keskkond, kes alguses tegi teenuse endale ja teistele purilenduritele, aga nüüd on vist põhiäri hoopis taastusvenergias - mida täpsemini tuugenite omanikud suudavad oma toodangut ette ennustada ja elektribörsil müüa, seda parem planeedile ja Matthey Scutteri enda ärile.

Tema veebisait mitte ainult ei ennusta ilma, vaid kalkukeerib ka kõige optimaalsema teeekonna (musta värvi joon ei ole minu lennutrajektoor, vaid Skysight soovitus. Ma seda enne lendu ei vaadanud, aga pilvede loogika täpselt nii juhatas).

Lühidalt - mida soojem värv, seda ägedam ilm, valge värv tähendab, et purilennuilma üldse pole. Kiirustega pani ilmaennustus täiega mööda (lendasime kõvasti kiiremini), aga suur pilt oli tal õige. Tagasitee pidi tulema napikas aga soovitus oli lennata võimalikult kaugele põhja. 

Ma sattusin peale starti rootslastega ühte punti, kes läksid selgelt distansi-lisapunkte teenima (sattumine on omaette pikk jutt PEV-stardist. Et vältida üksteise järel lendamist on leiutatud meetod, et igaüks märgib endale stardiaja, mille järel tuleb 10 minutit oodata, ja siis 5-minutilise ajaakna sees tuleb stardijoon ületada. Sama protsessi võib 3 korda korrata. Natuke see tõesti väldib seda, et istud mõne suurmeistri sabas kogu aja, aga nagu elu on näidanud, see ravib probleemi ainult natuke. Uus, veel hajutavam meetod on juba välja mõeldud, aga sel aastal veel tiitlivõistlustel ei rakendata. Korraldajad ütlesid, et nad kaalusid uue meetodi harjutamist siin ka, aga kuna keskmine purilendur kipub olema juba 50+, siis nad ei tihanuvat uusi asju siin katsetada). 

Soomlased pärast rääksid, et nad teadsid küll, et peab teekonda võimalikult pikendama, aga eelmisel aastal allatuult olid nad liiga kaugele kandunud ja lõikasid näppu ning ei julgenud nüüd õiget liigutust teha. Seekord oli vaja ka minna allatuult, aga see kiire lõik sattus olema piki pilveridasid edasi-tagasi, mis tegi ülesande kergemaks.

Minul hakkas ka käsi värisema, sest põhja poole lennates oli näha, et meil tuleb lennuaeg kahe tunni asemel kolm. Pöörasin ühe tõusu võrra varem tagasi kui rootslased ja tulemus oli, et võitis rootsi punt, siis viiendana mina ja siis alles soomlased. 

Soome atmosfäär on palju energilisem kui Eestis. Riigi maa-ala on suurem ja päev pikem. Sellise kõrge pilvisuse all esimeses pöördepunktis oli tõusu nii et vähe pole, aga Eestis poleks tõenäoliselt sellise taevaga purilennukit valmis pannudki. Tõusu (mitte viimase 20 sekundi) keskmine 3.8 m/s!

Tegelikult oli koht esikolmikus täitsa laual. Tagasitee tuli üle metsade, kus mingit maandumisvõimalust ei ole. Nagu Skysight õieti ennustas, ilm lõppes otsa üsna järsku. Eelmistel võistlustel Rootsis ja Soomes ja Poolas ja Ungaris ja niisama lennates Eestis ei ole bugwipereid praktiliselt üldse vaja läinud ja nii olid need mul kinni kleebitud. Aga siin ja täna putukaid juba oli ja see muudab purilennuki kehvemaks. Vastutuul oli ka täitsa kõva. Lõpulendu alustasin 200m varuga ja see oli vajutamiste tõttu kohe kadunud. Kerisin nõrgas tõusus juurde ja natukese aja pärast oli jälle see kadunud. Kolmandal korral kerisin juurde liiga palju, ja lõpus jäi kõrgust muidugi üle.

Puhaste tiibade ja julgema lennuga oleks poodiumil olnud, aga väiksematel võistlustel loeb ainult etapivõit ja see läks selle nahka, et ei läinud maksimaalset teekonnapikkust jahtima nagu rootslased läksid.

Järgmistel päevadel tõotab ilm paraneda, st on lootust, et juba pikaks veninud blogipostitusele tuleb järge.