Ilm lubas lennata viiel päeval kaheksast. Eelmisel aastal Uppsalas oli sama lugu. Sedapidi võttes ei midagi erilist. Eelmisel aastal juhtus Euroopas selliseid võistlusi, kus sai ainult ühe lennu teha. Olen osalenud ka sellistel, kus pidevalt 5-6 tunnised lennud ja 40+ kraadi palavust. Või siis istud 40-kraadises kuumas lennuki tiiva all ja ootad, et temperatuur tõuseks 42 kraadini selleks, et tõusud saaksid üldse tekkida.
Räyskäläs sel aastal lõdisesime lennuki tiiva all. Esimestel päevadel panin selga sulesaapad, sulejopi, topeltpüksid.
Räyskälä lennuväli läheb nüüd kolmeks nädalaks kinni, igal kolmandal aastal toimub siin mega-kristlik usufestival Suviseurat. Sellel pildil on näha kolm aastat tagasi toimunud usundiürituse jäljed - korrapärane triibustik on telklaagri tekitatud looduskahju.
Siia koguneb nädalaks umbes 80 000 inimest (pilt Suviseurat kodulehelt).
Juba praegu oli näha suuri ettevalmistusi - ehitatakse ajutisi halle ehitustehnika jaoks, "Makarovi flööte", püstitatakse elektriposte valjuhäälditega. Räyskälä metsa all on lenduritel paarsada haagissuvilat ajutis-permanentselt juriidilis-korrektselt.
Kuna lennuväli on 3 nädalat kinni, siis pole neil oma mökkidesse asja ja rendivad välja. Need, kes on kõigevägevama poole tulemuslikult pöördunud ja seetõttu haljamale oksale tõstetud, on nõus metsa all elamise eest 1500 EUR maksma. Kokkuhoidlik purilendur lendab selle eest terve aasta!
Vihmased ilmad on suurepärane võimalus õppida. Selleks on kõik võimalused loodud, näiteks tualettruumide uste sisekülgedel on meeldetuletus, et kui palju peab mis lende tegema, et pädevus säiliks.
Teine võimalus on istuda internetis ja logide põhjal analüüsida meistrite lende.
Kolmanda päeva lõpus olin vaevu purjeka oma kohale toonud kui rattal pedaalis mulle järele euroopa meister Sorri ja vabandas, et oli ühes tõusus mulle väga lähedale tulnud. Ma ei märganud midagi, aga see on võimalik. Mitmekesi lennates on ühepoolseid pimedaid nurki ja kahepoolseid. Veel 5 minutit ja siis tuli sama vabandusega väga kogenud IGC aktivist ja paljude-paljude võistluste kohtunik Virtanen (nad lendasid koos Arcusega). Ta ütles, et otsib õhtul välja kohevarsti valmiva IGC logianalüsaatori, mille eesmärk on hakata võistlustel ohtlikke olukordi automaatselt tuvastama ja pilootidega siis neid menetlema. Siiani on see käinud paljuski teiste lendurite kurtmiste alusel. Pärast ta ütles, et sealsed algoritmid ei leidnud midagi.
Võtsin siis minagi logi ette - meie kõrguste vahe oli 7 meetrit ja kui nad tõesti ühe tiivaga minu kohal olid, siis on see tiba lähemal kui keegi meelega teeks (vt vasakpoolse pildi ülemist serva).
Seda logi vaadates ehmatasin, et kas ma, et äkki teen algaja viga ja lendan liiga suure raadiusega. Selgelt on näha, et AM lendab tõusu keskmele lähemal kui mina.
Kui järgmisel päeval AM-iga tõusus kokku sain tegin hoolikalt sügavamaid spiraale (vt parempoolset pilti).
Aga samas kui ma võrdlesin end teiste 18-meetri klassi lendajatega, siis ei ole mu tavaline stiil nii lauge midagi. Läksin AM-i käest asja uurima ja nad seletasid, et Arcusega saab täislastis hämmastavalt aeglaselt tõusudes lennata - 95-100 km/h. Väga turbulentsete ilmadega ei saa Jonkeriga alla 115 km/h kuidagi, ta lihtsalt ei kuula enam sõna ja hakkab ujuma.
Weglide lärmab minuga kogu aeg, et võtku ma raadiust vähemaks 133m (see koht kus ma püüdlikult AM-iga sammu pidasin) on hea, aga selle tõusu järgmine osa 144m oli juba "liiga lame".
Weglide võimaldab ühe klikiga võrdlust ka teiste purilenduritega. Võrdlus 6X-ga (päeva võitja) segmendil, kus meil trajektoor oli sarnane tema minust ca 5 minuti kaugusel näitab (st ilma mõju ei peaks olema), et praktiliselt meil vahet pole (aga keskmine raadius on 167, mitte 140 mida Weglide taga ajab). Niipalju ma tean, et 6X AS33 maksimaalne pinnakoormus on 60kg/m2 JS1'l 53, aga ta ütles, et pole oma tutt-uude purjekasse veel maksimaalset ballasti sisse pannud.
Lennukompuutrid ütlevad raadiust, aega ja kaldenurka ka, aga "25 sekundit üheks ringiks" on kõige lihtsam järgida minu arvates.
St on, mida veel targematega uurida. Lisaks raadiusele mõjutab lendu tõusus ka tsentreering (ja tiivakoormus muidugi ka).
Räyskälä on kuulus selle poolest, et lennuvälja ümbruses on metsad ja kui peaks midagi juhtuda, siis maanduda pole kuskile, ainult järve. Jutud on natuke k 2024 MMil USAs maandus üks
vette, 2016 Leedus MMi harjutuspäeval maandus üks prantslane vette jne. Martti ütles selle kohta, et karta ei tohi. Valmistuda küll, aga kui kartma hakkad, on pool aju võimekusest kohe kadunud ja nii pole mõtet lendama minnagi. Alles eelmisel sügisel kukkusid kaks sakslast kohe peale starti metsa ja põlesid ära (
link,
ASN link).
Kes kannatab pikki videosid vaaadata, siis sellele tänavune
video stardist. Puhus väga kõva vastutuul ja Pawnee on tubli, aga palava ilmaga PIK taga kraabitakse seal metsa kohal kõhuga kuuselatvasid küll. Ja kui peaks midagi juhtuma, siis häid valikuid ei ole küll.
Vihmasel päeval rääkisin natuke ka korraldajatega. Ülemaailmne mure, et purilendurite keskmine vanus muudkui kasvab ja noori peale ei tule on ka neid tabanud. Aga üldiselt on purilendamine üsna vanusetundetu. Klubiklassi poodiumil seisjate vanusevahe oli silma järgi 40 aastat. Kahekohalistel võitis eelmisel aastal MM-tiitli meeskond vanuses 50 ja 75.
Kunagiste hiigeaegadega võrreldes olla Räyskälä lendude arv pea 2x väiksemaks jäänud (eelmisel aastal 2000 tõusu). Mureks ka see et mis saab üle maailma laialdaselt puksiirlennukina kasutatava
Pawnee-ga. Kaks aastat tagasi murdus ühel tiib ära ja nüüd tuleb igal lennukil iga 50 tunni tagant tiivatala
inspekteerida ja see on jube tüütu, aeganõudev ja kallis. Soomes saab varsti neil ressurss läbi, Rootsis ollagi kaks tükki maa peale jäänud jne. Võistlustel andis kõvasti tunda - 50 purjeka tõstmine 2 Pawnee, 1 PIK ja ühe hädise Zlin-iga võttis terve igaviku. Isegi rikkas Soomes ei saa nad oma (lahtistele) meistrivõistlustele päris piisavalt tehnikat lubada.
Comments
Post a Comment