Räyskälä Masters 2025 - 3

See päev lõppes mootori käivitamisega.

Väikseks lohutus oli, et ainult pooled jõudsid purilennates tagasi ja mina sain motoristide arvestuses esikoha.

Lõpuks esimene täismõõduline task - 377km. Esimesel lõigul läks väga hästi - sain rootslastele järgi ja möödagi, aga siis jõudis jälle kõrge kiht kohale. 

Enne starti avastasin, et sel olin eelmistel võistluslendudel unustanud kompuutrisse sisestada, et lendan ballastiga. Ilmad on sellel aastal olnud nii külmad, et veeballasti pole saanud panna, aga võistelda nii ei saa. Tiibades olevale veele paar miinuskraadi ei tee midagi, aga sabas oleva ballasti ja sealse kraani pärast tasub küll pabistada. Selle vastu pannakse sababallasti vette sorts aknapesuvedelikku. 

Suurt häda valest seadistusest lennates ei ole. Reegel 1 on "ära vahi näidikuid, vaata aknast välja" ja reegel 2 moodsatel purilennukitel on "kui kõhkled, lenda kiiremini", aga lõpulennu arvestuses on kompuuter ikka inimesest üle. Õieti seadistatud kompuuter on omakorda valesti seadistatud kompuutrist üle.

2T-ga nikerdasime suure kaarega põhja poole ja enam-vähem õnnestus ka. Tagasiteel tuli hüpata üle suure järve ja kuskil seal läks mu juhe kuidagi kokku ja miski ei õnnestunud enam. Iga tõusuga jäin teistest natuke allapoole. Jälgisin küll niiti ja kiirust ja raadiust, aga ikkagi ei õnnestunud. Tiibu pühkisin ka, aga ei midagi. 

Ja tiibu tuli täna puhastada mehiselt, sellist pilti peale maandumist pole varem näinudki.

Punt oli koos ja niimoodi olematu taeva all madalal on palju julgem lennata, aga kui teistest maha jääd, siis pigem ajab närvi.

Ühel hetkel oli selge, et kiiruse peale enam mäng ei käi, pigem ellujäämine. Lasime ballasti välja ja hakkasime täiesti kinni kasvanud taeva alt miskit otsima. Selle käigus oleksime peaaegu katkestamise välja teeninud. Mul jäi õhuruumi rikkumisest alla 100 meetri puudu. Kui tuul puhub õhuruumi poole ja tõusu sinna sisse lükkab, siis on tunne nagu keegi oleks ukse nina all pauguga kinni löönud.

Kõige jamam oli see, et rootslased olid minust 200m kõrgemal ja said 500m kõrgusel väga hea tõusu ja kojujõudmiseks rohkem vaja polnudki. Mina vaatasin, et platse eriti pole ja 300m kõrgusel võtsin mootori välja. Pea oli sooda, tükk aega lauglesin, mootor väljas, ja ootasin päästvat müra. Ja siis avastasin, et olin lülitit ühe asendi võrra vähem liigutanud ja teda mitte startinud...

Tagasilend oli üsna pikk (35km) ja meeleolukas. Turbiinmootor annab normaalselt ca 0.5-1m sek tõusu, aga sel päeval olid väga tugevad vajutamised. Selgus, et Räyskälä poole lennates tõuseb maapind sama kiiresti kui mootor mind tõsta jõuab. 300 meetri kõrgusel metsa kohal lennates ei näe ka, et kas ees platse on. Olin laisalt pannud ainult pool paaki kütust ja ühe silmaga jälgisin näidikut, et kas jõuan ikka kohale. Jõudsin, 5 liitrit=5 minutit jäi veel alles.

Kui oleksin 2 viimast tõusu suutnud teistega sammu pidada, siis oleksin saanud 300 punkti rohkem ja võistluste kokkuvõtteks oleks andnud see hea 5. koha, nüüd siis rahuldav 7. koht alles.

Kolmanda koha saanud W ütles, et pääses napilt. Ta otsis ja otsis tõuse ja selle käigus langes 1500m allapoole, aga lõpuks siiski näkkas.