teet-purilendab

Purilendamine sõltub täiega ilmast. Kui lund ei ole, siis saab võistelda rullsuuskadega, hokit saab ka mängida murul või saalis, aga purilennuvõistlusi ebasobiva ilmaga teha ei saa.  (Tegelikult nüüd juba saab, simulaatoritega. Näiteks purilennu GP võistlusformaadis on uuemal ajal kombeks teha samal kellaajal täpselt sama virtuaalse maastikuga paralleelne „ virtuaallennuvõistlus “, livestream kommentaatoritega ja puha. Kes tahab käe valgeks saada, siis üsna tavalisest koduarvutist piisab, installida tuleb Condor2 ja ongi valmis. Praegu on siiski minu arvates virtuaalvõistlustel vähem osalejaid kui päris võistlustel, kuigi sotsiaalmeedias on promo kõva).  Teinekord on ilma ainult pool päeva, aga sellest kulub kõikide purilennukite õhkutõstmiseks 1.5-2 tundi ära. Täiemõõdulise võistluspäeva jaoks on vaja, et võitja lennuaeg tuleks vähemalt 3 tundi. Seda saab küll kehva ilma korral lühendada ja vähem punkte välja jagada. Võistlejale on pool ilmatööd tema eest ära tehtud. Lennata tuleb s

Suuresti sarnased päevad, saab ühe kirjatükiga hakkama. Vaevu, aga siiski lennatavad. Tänane päev jäeti ära, sest eelmise päeva näitel oli teada mis juhtuma hakkab. Eile saadetud 18M klassi üldse lendama, 20M klassist ei jõudnud keegi tagasi, stardis lõhuti üks ja põllule maandudes teine Arcus. Mõlemad vast saavad peale remonti võistlust jätkata (mida võib remontida ja mida asendada on võistlusmäärustikus kirjas. (EDIT: ZAR lõhkus end nii palju, et remontida ei saa ja määrustik ei luba purilennukit võistluse ajal vahetada juhul, kui lõhkumine oli lenduri süül. Platsile maandumise õnnetused loetakse enamvähem alati lenduri süüks. Logi pealt on ilusti näha, kuidas see juhtus: nad proovisid jõuda põllule teispool teed, aga kõva vastutuulega jäi puudu ja nad põrutasid risti üle põllutee. Ju seal oli kraav või midagi, mis lõi teliku alt minema). Kui distants lühike või võitja aeg on alla 3 tunni, siis saab selle eest vähem punkte (eile näiteks 20M klassi võitja sai lausa 140 punkti normaal

Sajab teist päeva ja ilmselt üks päev on veel ees. Ajaviiteks startimisest. Grid time tähendab, et mis kellast mis kellani peab purilennukid viima stardirivvi. Tavaliselt 8:30-10:30. Sellel ajal käib ka kaalumine. Kaalutakse, et ega ükski purilennuk ei ole üle piiri. Hea ilmaga annab suurem kaal edu. Väiksematel võistlustel käib asi ausõna peal, tiitlivõistlustel on max 5 kilo ülekaalu veel OK. Asi selles, et juba üsna õrn tuul mõjutab ja võib purilennukit õrnalt tõsta või vajutada. Kaalu“standard“ pannakse paika enne võistlust „scrutineeringul“, kuhu peab ilmuma täisvarustuses. Lisaks lennukile kaalutakse üle ka meeskond. 18m klassi kaal ei tohi ületada 600kg, vabaklassis 850 (või konkreetse purilennuki max, JS1C-l on 21m tiibadega max 720kg. Mina olin esimest korda selle lennukiga kaalumisel ja osutus, et olen kõhna. Kütust ma päris kurguni ei tankinud ja olingi 10kg alla lubatu), kahekohalistel 800kg. Osadel on komme „kaalukalibreerimine“ teha tiivakatetega. See tähendab, et tiivak

Need võistluspäevad lähevad ühise nime alla: vedamiste ja mittevedamiste jada. Kolmanda päeva start oli eriti keeruline. Oli näha, et kohe läheb jamaks: Pea kakskümmend purilennukit pidid lennuväljale tagasi maanduma, sest konkreetne vihm sõitis selga.  Iga päev võib teha kolm starti ja üks tagasimaandumine ei ole küll hull, aga rahmeldamist on palju – maanduda tuleb teise lennuvälja otsa, meeskond järgi tellida ja siis uuesti stardivalmis panna. Norrakas RH startis kolm korda, sai vahepeal maa peal vihmast läbimärjaks jne. Korraldajad on tõstnud ühe stardi hinna ka ennenägematult krõbedaks: 80 eur, selflauncheritel 10 EUR. Norrakas ütles, et ta kolmandal korral enam oma mootoriga ei startinud, et kütust hoida. Tal oligi kojujõudmiseks mootorit vaja ja kütus saigi õhus otsa, aga ta jõudis 100-meetrise kõrgusvaruga ikka kohale.  Mina arvasin, et minul vedas – kukkusin küll peale lahtihaakimist 400m peale alla, aga poolenisti vihmas kerisin end ikka pilve alla välja. Startimiseks tekkis

Võistluspäevad 2 ja 3 tühistati, ladistas vihma. Nüüd neljandal lubas paremat, aga siiski nibin-nabin. Sestap jälle AAT . Panen siia etteruttavalt kohe taski alla ka lennutrajektoori pildi. See iseloomustab hästi, et miks AAT aitab. Kehva ilma puhul on valikuvariante palju. Päeva alguses olid pilved üsna madalal ja valikuvariante vähe. Ma kahjuks ei saanud head pilti, aga peast käis küll läbi et „punt on nii suur, et varjutab päikese ära“.   Teine pilt (või paremgi veel, video) mis tegemata jäi Wilgast peale lahtihaakimist. Võistlustel tohib lahti haakida alles siis kui pukseerija kindlaksmääratud alasse jõuab ja tiibade kallutamisega märku annab. Mõni piloot kallutab tiivalt tiivale paar kraadi ja no aru ei saa, et kas turbulents raputab või antakse märku. Minu tänane pukseerija aga viskas end 45 kraadi ühele küljele, haakisin lahti ja ma ei jõudnud raadios kinnitadagi kui ta juba viskas end konkreetselt 90 kraadi serviti ja kukutas end nagu kivi alla. Slovakkias oli ka mõnel pukseeri

Ilm lubas põnevust, sestap AAT task . See võimaldab vajadusel kehvast ilmast mööda laveerida: Termikat oodates lükati starti lükati edasi ja kuna ennustus ütles, et läänest tuleb vihm peale, siis tehti taski lühemaks ka. Tõusud olid üsna erineva headusega ja ma vajusin lausa 900m peale. Stardiliini lähedal leidsin väga nõrga tõusu, kus oli ka teisi passimas. Arvasin, et passitakse ilma paranemist, aga tegelikult oli põhiosa võistlejaid juba startinud. Aga seekord see eriti ei määranud, kõik ikka startisid 15 minuti sees. Lääne poole paistis ilus pilverida ja selle otsas ilus äike. Väike isoleeritud äike on tõesti ilus ja kasulik ja üsna ohutu. Selle lähedal võib ägedaid tõuse olla, seekord aga läksid pilved väga laiaks ja keeruline oli õiget kohta leida. Tundus mõistlikum tuntud rada tagasi purjetada, sest seesama äike tõotas aeglaselt ida poole roomates ülejäänud päeva mõjutama hakata. Teise punktini läks üldiselt ilusti, aga punkti servas tekkis kriis. Ükski pilv ei toiminud, vajus