EGC 2023 Day 7
Sajab teist päeva ja ilmselt üks päev on veel ees.
Ajaviiteks startimisest.
Grid time tähendab, et mis kellast mis kellani peab purilennukid viima stardirivvi. Tavaliselt 8:30-10:30. Sellel ajal käib ka kaalumine. Kaalutakse, et ega ükski purilennuk ei ole üle piiri. Hea ilmaga annab suurem kaal edu. Väiksematel võistlustel käib asi ausõna peal, tiitlivõistlustel on max 5 kilo ülekaalu veel OK. Asi selles, et juba üsna õrn tuul mõjutab ja võib purilennukit õrnalt tõsta või vajutada. Kaalu“standard“ pannakse paika enne võistlust „scrutineeringul“, kuhu peab ilmuma täisvarustuses. Lisaks lennukile kaalutakse üle ka meeskond. 18m klassi kaal ei tohi ületada 600kg, vabaklassis 850 (või konkreetse purilennuki max, JS1C-l on 21m tiibadega max 720kg. Mina olin esimest korda selle lennukiga kaalumisel ja osutus, et olen kõhna. Kütust ma päris kurguni ei tankinud ja olingi 10kg alla lubatu), kahekohalistel 800kg.
Osadel on komme „kaalukalibreerimine“ teha tiivakatetega. See tähendab, et tiivakatted saab alles stardi eel ära võtta vältimaks nende tolmuseks saamist. Teised nühivad lihtsalt enne starti tiivad lapiga üle.
Stardirivis tohib purilennukisse lisada ainult joogiveepudeli(d), midagi muud enam lisada ei või.
Stardirivi on sihuke:
Stardirivvi pannakse suurtel võistlustel üldiselt kindla korra järgi. Kes kuhu minema peab teatavad korraldajad hommikul, viimasel ajal Whatsappi grupi kaudu.
Sellel võistlusel on isestartivad purilennukid eraldi, aga mujal ei ole nii palju lennuradu ja siis on kõik segamini. Ülal pildil on näha, et vabaklassis ja kahekohalistest juba pooled stardivad ise. 18-meetri klassis on uudiseks see, et juba kolm JS3 elektrilist RESi stardivad ise. Kogu välja peale on ainult kolm purilennukit ilma mootorita, ülejäänud saavad iseseisvalt koju.
Stardijärjekord on osalt mugavuse pärast. Suurematel võistlustel võtab 60-90 minutit kuniks kõik purilennukid on üles tõstetud. Start antakse 20-30 minutit peale seda kui võistlusklassi viimane on paigalt liigutatud. See tähendab, et esimesed peavad lendama 1.5 tundi enne kui startida saab. Kui on kehv ja palav ilm, siis on see üsna väsitav.
Esimesed stardid sätitakse ajaks „niipea kui ilm lubab“. Sestap võivad esimesed sattuda üsna nõrga ilma ajal minema. Iseenesest pole hullu, kui maandud võistluste juhendis määratletud alale (üldiselt lennuvälja ala), siis saad kokku kolm starti teha. Teinekord juhtub ka vastupidi – viimaste startijate ajaks võib ilm juba kadunud olla. Siis ei aita miski – öeldakse „tough luck“ ja nii jääb. Võistluste direktor võib küll võistluse tühistada, aga väga harva seda tehakse. Kui võistlusklassist üks on juba õhku tõstetud, siis peab ka teised tõstma. Ainult ohutuse põhjusel (näiteks äkiline lühike vihm) võib stardid ajutiselt peatada.
Grid squatting tähendab seda, et stardirivvi võtmise järel tuleb ilma oodata. Seda lükatakse edasi 15-30 minuti kaupa. See tähendab, et esimeses kahes reas olijad ei saa kuskile minna, tagumised võivad kuskil vilus olla. Leedus oli ükskord nii, et starti lükati 4x15 minutit edasi, sest temperatuur oli ainult 40 kraadi, aga termika tekkeks oli vaja +42... Grid squatting võib pahatihti kaasa selle, et korduvalt stardi edasilükkamisele vaatamata tuleb võistluspäev ikkagi tühistada.
Ülaltoodud pildi peal ei ole hästi näha, aga iga kahe rea järel on suurem vahe, et saaks autoga purilennuki õigesse rivisse panna. Aga see nõuab kõik ruumi mida mõnel lennuväljal ei ole. Siis võidakse kokku leppida „free grid“. See tähendab, et kõige esimene saabuja pannakse kõige taha ja kõige viimane ette. Üldiselt pole lolli mängima hakatud ja kõik toimib.
Võib juhtuda ka seda, et startide eel tuul pöördub. Siis peab kõik purilennukid teise lennuvälja otsa viima ja start toimub pööratud järjestuses.
Vahetult enne starte võidakse ka võistlustrassi muuta. Siis tuleb muudatuse kättesaamise kohta allkiri anda, ja kibekiiresti see muudatus lennukompuutrisse toksida. Selle käigus on päris lihtne ka vigu teha, Leedus on sarnase nimega pöördepunkte palju, siingi sisestasin ma ükskord 215 asemel 218, aga kuna ma sisestan XCSoari ja LX9000-sse topelt, siis tuli asi kiiresti välja.
Stardis üldiselt eeldatakse, et igal purilenduril on 1-2 abilist kaasas. Organiseerijad annavad puksiirköite järel jooksjad, aga haakimist purilennuki külge ja tiiva otsa jooksmist nad ei tee. Tiitlivõistlustel kindlasti mitte. Aga Leedus näiteks on nii, et tagumised võistlejad jooksevad ja haagivad esimeste võistlejate eest. Toreda klubilise meeleolu loob, kuigi mõned mehed on sellest täiega võhmal.
Lahti haakida ise ei tohi, saab hoiatuse. Ainult pukseerija märguande peale võib. Pukseerija ülesanne on toimetada purilennuk reeglites ettenähtud alasse 600m kõrgusele (sinine kast alltoodud pildil). Kui lähim tõus on liiga kaugel, siis sinna lähemale viia ei tohi, et kõigil oleks sama (kehva) olla. Siin on enamasti kõige suuremaks patustajaks isestartijad, kes peavad küll mootori välja lülitama täpselt samas alas nagu teisedki, aga ikkagi nad nihverdavad end sinna kus parem. Õhuruumide rikkumist mõõdetakse meetrise täpsusega, aga lahtihaakimisala ei ole nii täpselt veel menetlema hakatud.
Sellesse sinisesse lahtihaakimisalasse keerutama jääda ei tohi, peab lahkuma kuskile mujale. Loogiline ka, muidu ei mahuks sinna. Aga teinekord juhtub, et mujal pole mõistlikke tõususid...
Enne starti purilennuki viimist tuleb ta võistluskorda panna. Mõned panevad tiivad eelmisel õhtul vett täis, teised hommikul. Katted maha, akud-varjud sisse, vesi tiibadesse, kaalumine jne – see võtab 50-60 minutit aega.
Eraldi vaevus on alati see, et kuhu oma auto parkida ja kuidas sellega lennuväljalt startida. Kui oled esimene startija, siis võib vabalt juhtuda, et ei saa lennuväljalt enne ära kui viimane start on antud. Tavaliselt maanduvad puksiirlennukid kahele poole rada, puksiirköis taga rippumas. Sellega võib piki päid saada. Siin on aiaga piiratud lennuväli ja ühes kohas on aeg puhta puru – liiga madalalt maandunud pukseerijate tehtud. Osad lennuväljad suletakse muudele lennukitele pukseerimise ajaks, aga suuremad mitte – alati võib keegi veel maanduma tulla. Tehniliselt peaks kõik abilised käituma nagu lennuväljadel kombeks – kaelakaardid, high-vis vestid jne aga reaalselt seda ei järgita, kes neid lapsi-naisi-koeri jõuavad märgistada.
Siin on esimene võistluspaik, kus stardi lähedusse on välipeldikud toodud. Muidu kasutatakse stardiärevuse leevenduseks ikka (kaas)võistlejate autode tagust ala :-)
Väiksematel võistlustel on alati palve autovõtmed ette jätta (või baariletti karpi panna). Juhuks, kui platsile maandud, siis saavad abilised järgi tulla. Leedus võisteldes on ikka juhtunud, et platsile mineja peab seal passima kuni teised võistlejad maandunud, oma purilennuki ära pannud, natuke puhanud ja siis tulevad sulle alles järgi. Teinekord 3+ tundi 30+ kraadiga (või vihmas) passimist.
Võõras kohas lennates tuleb endale pealuusse raiuda ka plaan B ja C juhuks, kui tõusul midagi juhtub. Enamikes kohtades on variandid olemas, aga ka siin näiteks on ühes suunas startides ees täiskõrguses maisipõld. Sinna maandudes pääseb lendur ise ilmselt vigastusteta, aga purilennuk enamasti läheb kuskilt katki.
Siin on suhteliselt OK, aga Räyskäläs oleks kohe peale starti ainus variant karsumm.
Comments
Post a Comment