EGC 2023 Day 9 and 10

Suuresti sarnased päevad, saab ühe kirjatükiga hakkama. Vaevu, aga siiski lennatavad.

Tänane päev jäeti ära, sest eelmise päeva näitel oli teada mis juhtuma hakkab. Eile saadetud 18M klassi üldse lendama, 20M klassist ei jõudnud keegi tagasi, stardis lõhuti üks ja põllule maandudes teine Arcus. Mõlemad vast saavad peale remonti võistlust jätkata (mida võib remontida ja mida asendada on võistlusmäärustikus kirjas.
(EDIT: ZAR lõhkus end nii palju, et remontida ei saa ja määrustik ei luba purilennukit võistluse ajal vahetada juhul, kui lõhkumine oli lenduri süül. Platsile maandumise õnnetused loetakse enamvähem alati lenduri süüks. Logi pealt on ilusti näha, kuidas see juhtus: nad proovisid jõuda põllule teispool teed, aga kõva vastutuulega jäi puudu ja nad põrutasid risti üle põllutee. Ju seal oli kraav või midagi, mis lõi teliku alt minema).
Kui distants lühike või võitja aeg on alla 3 tunni, siis saab selle eest vähem punkte (eile näiteks 20M klassi võitja sai lausa 140 punkti normaalse 1000 asemel). Ehk siis palju vaeva, aga võistluste kokkuvõtvat tulemust tänane päev oma lühikese, 1:45 tunnise AAT taskiga poleks eriti mõjutanud.

Millegipärast on siin Whatsapp grupis osa rahvast üsna kuri korraldajate peale. No eks neil kogu aeg ka juhtub apsusid – küll eksitakse stardijärjekorra määramise reeglite vastu, küll pole laagris internetti jne. Tänane patt seisnes selles, et päev tühistati peale kümnekonna purilennuki startimist. Pooled kukkusid alla, aga pooled ei kurtnud ilma üle üldse. Tagasi maandus ka Kawa ja kohe oli osadel kisa lahti, et käib kohalikele eelise kätte mängimine (18-meetri klassis on poolakatel praegu kolmikjuhtimine). 

Teine näide minu arvates natuke kurjapoolsest torkimisest: igal võistlusel on anonüümne „safety box“, kuhu saab sokutada turvalisusega seonduvad muresid. Anonüümsus on sellistes asjades hea, sest nii saab teemaks võtta asju kartmata, et keegi näpuga näitaks. Korraldajad peavad sinna kirjutatud asju arutama, vajadusel võetakse ligi žürii ja igal võistlusel kõigi osalejate poolt endi hulgast valitud „safety pilots“. Oligi laekunud avaldus, et poolakas Grabowski olla lennanud liiga kiiresti (287 kmh), kiiremini kui purilennuki lubatud maksimumkiirus. No kui ta seda just kellegi kukil ei teinud, siis minu arvates safety teema see küll ei ole, pigem turvalisuse viigilehe abil konkurendil elu keeruliseks tegemine. Avaldaja saigi vastu näppe, sest ta ei pannud tähele, et Grabowski lendab Ventus 3T Sport variandiga, millel maksimumkiirus on 280 kmh (tavaliselt on purjekatel 270 kmh). 280 või 287 on mõõtmisvea piires. Küll on mõnel siin aega palju käes kaasvõistlejate logides tuhnimiseks!

Ilm oli täna stardis keeruline ja eeldataval finišeerimisajal veel keerulisem nagu alltoodud piltidel näha. Vaevlemine ja loterii oleks olnud liiga vähese punktide arvu nimel.

 

Sihukest meteopilti ei ole mina enne ka näinud kui täna oli – kestmine tuul lennuväljal 47 kmh, puhangud olid 53 kmh!

Eelmiste tuuliste ilmadega lasid siin organiseerijad lipud mastis alla (mis andis vembumeestele koheselt võimaluse traditsiooniline lipuvargus sooritada), ja tänase tuulega panid nad lippe lausa sõlme. Üleval taeva all oli eile enamasti 40 km/h, see on OK, aga kohati näitas logi mulle ka 56 kmh, see juba täiega segab. 

Aga tagasi eilsesse. Nii vaevalist starti ma ei mäletagi, tõusud olid 0.4-0.5 m/s. Ballast tuli välja lasta juba enne starti, mida tavaliselt ei tehta. Peale lahtihaakimist ühe tõusu leidsin ja siis järgmise alles poole tunni pärast. Inglastel õnnestus paremini ja nemad startisid ees. Teistega vaevlesime edasi, väike lohutus oli, et kaks purilennukit ei saanud üldse üles, nendel läkski protokolli 4-5 kilomeetrit.

Kui on nii kõva tuul ja nii nõrgad tõusud, siis ei ole vastutuult praktiliselt võimalik üldse edeneda. Rohkem enam passida ei saanud, vihm tuli selga ja nii pidingi starti minema mitte võimalikult kõrgelt, vaid mitusada meetrit madalamalt. Olin jäänud kõige viimaseks startijaks.

Edasi läks siiski suhteliselt normaalselt, kaugemal oli päikeselaike näha, aga pealetulev kiht sõi neid pidevalt ära. Tuli kiirustada. Aga kuidas sa kiirustad kui tõuse nagu polegi. Mõnel korral oli ees lendava HB asukohast ka abi, aga tema jäi üsna kiiresti selja taha.

Pikkade tiibadega lendamine on tsipa teistsugune küll. Nii kaugel olevate pilvedeni nagu alloleval pildil näha kannatab täiesti lennata (pane tähele, et siin on mu kõrgus ainult 850m). Purilennuki väärtus 60 tähendab, et selle pildi kõrguselt oleks saanud Tartust Elvasse lauelda ja sealt veel õnne korral 450 meetri pealt üles. Kui on kõva ilm, siis lauelda ei saa ja kihutades on kaasaegse purilennuki väärtus ikka 40. Selle vahega, et kuiv Jantar peab selleks 80kmh lauglema, meie saame 200ga kihutada.

(See pilt õnnestus kogemata teha enamvähem sellel hetkel kui mul purilennukitega ümmargune 2000 lennutundi täis sai. Pidutseda ei saanud, rahmeldamist oli liiga palju).

Need pilved seal ees markeerisid väga hästi kodutee, ees oli näha XR, külgedel oli näha juba mootoreid käivitavaid kaasvõistlejaid, leidsin tühjast taevast ja laiade pilvekookide alt täitsa kasutatavaid tõuse jne.

Väikeseid pilvi tekitab päike mis maad soojendab, mis omakorda enda kohal õhku soojendab ja see hakkab ülespoole tõusma. Ehk siis purilennukit „alt lükatakse“. Kui pilved kasvavad suureks, siis hakkavad need ise tõusvaid õhuvoole tekitama, ehk „ülevaltpoolt imetakse“, aga selleks peab lendama üsna pilve alumise piiri lähedal. Kui pilv areneb sajupilveks, siis pilve ühes servas võib täiesti kõvasti tõsta (ja saju sees muidugi vajutab kõvasti). Sellise pimeda suure vihmapilve servas sai päris hästi kodupoole purjetada.

 Aga hästi see päev siiski ei lõppenud, sest ettevalmistus oli mul kehva.

Öeldakse, et lendama minnes tuleb niimoodi kõik valmis sättida, et 25% oma ajuvõimekusega ka välja veaks. Selleks siis kõikvõimalikud plaanid B ja C, checklistid, briifingud jne. Võistlustel on eriti tähtis mitte rikkuda õhuruume, isegi üks meeter pole lubatud. Kolme eksimuse järel saadetakse koju. Kui task kätte antakse, siis tuleb kõikvõimalikud õhuruumid kõikvõimalike teekondade läheduses ka läbi mõelda, et kuhu võib ja kuhu ei või minna. Õhuruumid on kolmemõõtmelised asjad – mõne alt võib läbi lennata, mõnest võib üle minna, maast „kosmoseni“ pole ükski. Organiseerijad üldiselt aitavad, aga seekord olid nad jätnud ühe õhuruumi paberkaardil märgistamata. Märkasin seda kohe, aga sahmisin igasugu kõnesid teha ja pärast unustasin asja üle kontrollida – et kas sellesse õhuruumi võib minna, või võib minna madalamal kui 1067m AMSL või võib kuni 1676 m? 

Selle koha peal on mitu õhuruumi üksteise otsas ja sõltub täiesti päevast, et mis värk on (muide täna puterdasid organiseerijad täpselt sellesama kohaga öeldes alguses meile 1676m kuigi tegelikult oli maksimaalselt 1067m lubatud).

Ja nagu Murphy seadusele kohale, see suur must enda sisse imev pilv tundus kalduvat just selle märgistamata õhuruumi sisse. Ma teadsin küll, et tuleb jätkata paremal tumeda pilve all, aga pabistasin õhuruumi rikkumise pärast, teised ees keerasid enne ära vasakule tekkima hakanud pilveräbalate alla ja nii ei läinud karjainstinkti tõttu paremas suunas minagi.

Minu taga lendav kogenud vana kala Andy (80) mõtles kainemalt ja varsti hõiskas raadios oma meeskonnale kuidas seal vingelt edeneb! Tegin hambaid kiristades pildi ka sellest, kus ma oleksin pidanud olema:

Vasakul pilveräbalate all midagi oli, aga mitte piisavalt. Alumise pildi tegemise hetkel on finišini 10 km ja kompuuter näitas, et ma jõuan 0 meetrise varuga kohale (üle selle metsa on küll 300 meetri kõrgusel 40 kmh vastutuulega kole lennata, aga paar päeva tagasi seal kandis ilusti). Aga need ees paistvad pilved hoopis vajutasid 4-5 meetrit sekundis. Mõlemad! 

Nii olingi seal metsa servas ainult 200m kõrgusel, vähkresin veel natuke, aga 40kmh tuule vastu ei saa 0.5 m/s tõusudega mitte kuidagi. Nii pidingi kolmandat korda selle võistluse jooksul mootori käima panema. Viies koht oli küll üsna hea (tegelikult äkki isegi tiitlivõistluste parim?), aga vabalt oleks võinud ka poodiumile jõuda. Tõsi, see oleks ainult edvistamiseks sobinud, sest alamõõdulise päeva tõttu punkte sisuliselt ei jagatud.