EGC 2023 Day 4

Võistluspäevad 2 ja 3 tühistati, ladistas vihma. Nüüd neljandal lubas paremat, aga siiski nibin-nabin. Sestap jälle AAT. Panen siia etteruttavalt kohe taski alla ka lennutrajektoori pildi. See iseloomustab hästi, et miks AAT aitab. Kehva ilma puhul on valikuvariante palju.

Päeva alguses olid pilved üsna madalal ja valikuvariante vähe. Ma kahjuks ei saanud head pilti, aga peast käis küll läbi et „punt on nii suur, et varjutab päikese ära“.  

Teine pilt (või paremgi veel, video) mis tegemata jäi Wilgast peale lahtihaakimist. Võistlustel tohib lahti haakida alles siis kui pukseerija kindlaksmääratud alasse jõuab ja tiibade kallutamisega märku annab. Mõni piloot kallutab tiivalt tiivale paar kraadi ja no aru ei saa, et kas turbulents raputab või antakse märku. Minu tänane pukseerija aga viskas end 45 kraadi ühele küljele, haakisin lahti ja ma ei jõudnud raadios kinnitadagi kui ta juba viskas end konkreetselt 90 kraadi serviti ja kukutas end nagu kivi alla. Slovakkias oli ka mõnel pukseerijal komme ületiivapöörang teha, aga mitte Wilgadega. Üleüldse käib enamikel võistlustel pukseerimine natuke teisiti – kui vähegi kannatab, siis maanduvad pukseerijad allatuult, et karussell kiiremini käiks. See aga tähendab, et stardi alguses (nii 50-75m kõrgusel) võib kohata sulle vastu tuhisevaid pukseerijaid. Kiirus on oluline, sest täna said viimased nibin-nabin üles, kiht sõudis peale. Andy rääkis, et ta jäi kolmandast maailmameistritiitlist niimoodi ilma.

Stardis sattusin kokku kahekordse maailmameistri Andy Davis (80) ja naiste maailmameistri Mélanie Gadoulet (FD)-ga. Etteruttavalt nimetan ära, et kui minul on hea päev ja neil eriti halb päev, siis saan maailmameistritest finišiprotokollis mööda küll . 

Pilvi nagu oli, aga tõusud olid katkendlikud, alus heal juhul 1200 meetrit. Läänest tuli kiht peale, oli vaja kiirustada. Esimene pöördepunkt oli juba kihi mõju all. Andy pani ees täiega hullu, ma poleks küll nii julgenud. Ta tiris meid isegi 500 meetri peale alla. Andy ja Mélanie lasid seal ballasti välja. Mina karjainstinkti peale ka, aga panin kraani kohe kinni, sest tundus mingi tõus tekkivat. JS1C pinnakoormus 21-meetri tiibadega on 60 kg/m2, poole rohkem kui ballastita klubiklassi purjekal, seda pole naljaasi tassida nõrkades tõusudes.

Paar päeva varem sain Andy käest nõu ka, et kuidas pikkade tiibadega Jonkeril tagatiivad tõusus võiks sättida. Flight Manual ütleb, et asend 4 on optimaalne. Sloveenias avastasin koba peale, et 18m tiibadega on asend 5 parem. Andy ütles, et tema paneb lausa maandumisasendisse L. Nüüdsest hakkasin ka nii tegema, tundub täitsa OK. Sotsiaalmeedias levis juba varem info, et asend 1 tuleks panna mitte 200 kmh peal nagu manual ütleb, vaid juba 170 kmh peal. Sihukesi nippe on palju.

Teise pöördepunkti eel jõudsid kõik võistlusklassid kokku ja ma sain ülevalt alla vaadata kuidas (vähemalt) 10-kordne maailmameister Kawa oma meeskonnaga lendab. Kiiresti ja isegi kui kõrgust vähe, siis julgelt edasi. Tänase ilmaga see neile kõige kõrgemaid kohti siiski ei toonud. 

Niipea kui teise pöördepunkti jõudsime, keeras Andy tagasi. Minu lennukompuuter ütles, et 20 minutit liiga vara. Aga ega kompuuter ei tea mis ilm tagasiteel on. Ta võtab selle McReady järgi, mis ma sinna ise sisestasin. Kompuuter soovitab selleks viimaste tõusude keskmist ja saab vaadata ka viimast X tõusu ükshaaval, aga see kõik ei loe kui ajab üles suure pilve või kihi. Põhimõtteliselt oli Andy-l õigus, tagasitee oli vaevaline ja ümber pööramine oligi OK, aga temal oli tagasitee nii vaevaline, et ta lausa protokolli lõppu kukkus. Hakkasid tekkima pundid ja mulle tundus riskivabam paar pilve kaugemale vaadata.

Tagasitee oli pusimine, aga siiski suhteliselt OK, sest sama teed jagasid kümned purilennukid. Ikka oli kaugemal ees kedagi näha ja kui aeglasemad jullama hakkasid, siis oli hea edasi kimada. Kiht tekkis kõva, aga üksikud augud paistsid läbi ja seal räbalad kohe markeerisid tõusu ära.

Etteruttavalt nimetan ära, et järgmistel päevadel ja eriti järgmisel nädalal tõotab tulla veel kehvem ilm!