EGC 2023 Day 5 and 6

Need võistluspäevad lähevad ühise nime alla: vedamiste ja mittevedamiste jada.

Kolmanda päeva start oli eriti keeruline. Oli näha, et kohe läheb jamaks:

Pea kakskümmend purilennukit pidid lennuväljale tagasi maanduma, sest konkreetne vihm sõitis selga. 

Iga päev võib teha kolm starti ja üks tagasimaandumine ei ole küll hull, aga rahmeldamist on palju – maanduda tuleb teise lennuvälja otsa, meeskond järgi tellida ja siis uuesti stardivalmis panna. Norrakas RH startis kolm korda, sai vahepeal maa peal vihmast läbimärjaks jne. Korraldajad on tõstnud ühe stardi hinna ka ennenägematult krõbedaks: 80 eur, selflauncheritel 10 EUR. Norrakas ütles, et ta kolmandal korral enam oma mootoriga ei startinud, et kütust hoida. Tal oligi kojujõudmiseks mootorit vaja ja kütus saigi õhus otsa, aga ta jõudis 100-meetrise kõrgusvaruga ikka kohale. 

Mina arvasin, et minul vedas – kukkusin küll peale lahtihaakimist 400m peale alla, aga poolenisti vihmas kerisin end ikka pilve alla välja.

Startimiseks tekkis kahe vihma vahel väike auk, sealt lipsasin läbi, teekonnal sain 80-le järele ja mööda, järgmise vihma eest ka edukalt läbi, aga tollest hetkest hakkas nihu minema.

Teisest pöördepunktist kolmandasse minnes kasvas taevasse kõrge kiht, tekkis kaks vananevat pilverida. Minu silma järgi teel teise pöördepunkti sadas ja valisin rea, mis minu hinnangul pidanuks mind sajust mööda viima. 

Aga tuul oli 40 kmh ja see puhus vihma täpselt pöördepunkti ja ma pidin sinna minema kõige halvemal hetkel – peale vihma ja paksu kihi alla. 

Tegelikut vedas pigem nendel, kellel stardiajaga ei vedanud ja lennuväljale maha potsatasid. Nemad said startida alles tund aega hiljem. Tavalise ilma puhul võib see vabalt tähendada, et enne lõppu jõudmist saab ilm läbi, aga täna oli vastupidi. Hilisel pealelõunal olid vihmad läbi ja sai vabamalt lennata.

Teises pöördepunktis olid hädas kümmekond purjekat ja me kammisime seal järjest madalamale vajudes taevast läbi. Pooled leidsid tõusu üles, pooled (ja mina) ei leidnud. Logist on näha minu ja AB õnne (või oskuste) võrdlus:

AB sai üles 200 meetri kõrguselt põhimõtteliselt minu kõrvalt. Ta oli minust niipalju allpool, et ju ma ei märganud, et temal näkkas. Taanlased lendasid meeskonnana ja vabalt võis olla, et üks tabas tõusu ära ja kutsus teise ka sinna.

Neljanda päeva starti lükati jupphaaval tunda aega edasi, sest polnud eriti kuskile minna:

Meie klassile jagati uus task kätte, sest algselt polnud sellise ilmaga lennatav. 377km pikkune task pani kulmu kergitama, aga open klass ongi selleks, et võimatuna tunduvaid marsruute lennata.

Viimased 2 päeva kasutati jälle PEV starti, et starte hajutada ja tugevamate järel lendamist vähendada. Neil päevil oli 10 minutit ootamine nii pikk ja siis 7 minutiline stardiaken nii lühike, et vahepeal võis ilm täitsa ära keerata. Sain minema jällegi õigel ajal, kaks purilennukit mugavasti ees. Hakkasin tänasest inglaste raadiosagedust kuulama, teisi võistlevaid keeli ma ei oska. Inglaste 80 ja TJ sattus meist mõni minut hiljem startima. Nende maapealne teenindus juhendab purilennukeid väga agarasti – et kus teised purilennukid täpselt on, kui kõrgel, kui hea tõus jne. Online-jälgimise vastu on purilennuvõistlustel igatepidi proovitud, aga sel võistlusel ei viitsita. FLARM on kohustuslik ja selle signaali maapealsete jaamade eest peita ei saa. Meeskondadel on kõvad antennid püsti aetud, aga 60-70km lennuväljast eemal kaob raadioside maapealsete juhendajatega ära.

Teise pöördepunkti järel keeras praegu liidriks tõusnud kohalik P (Tomasz Rubaj) teistega võrreldes erinevalt ja mina järel. Erilist edu see ei toonud. Teise pöördepunkti jõudsime mõnusas pundis, mina teistest natuke kõrgemal. Nii on mõnus lennata, midagi mõtlema ei pea ja võrreldes teistega on ka eksimisruumi:

Aga kohe läks ka närviliseks, sest ees ootas selline taevas:

Seda auku hakkasin FD ja XR-iga ületama. Enamvähem saime hakkama. Paremini kui inglased, kellest üks pidi lausa mootori käivitama. P tuli meiega samasse tõusu natuke kõrgemal. Tavalise ilmaga on sellisel juhul kohe vaja talle järgi minna, enamasti võidab paarsada meetrit lennates eesmineja trajektoori pealt õppides selle kõrguse tagasi. Aga ilm oli väga nõrk juba ja ma pelgasin, et kui tema kuskilt 400 meetri pealt tõusu leiab, siis olen mina seal 250 ja moos. Pärast selguski, et ta läks pundist jälle erinevalt, kõvasti edukamalt ja nii ta selle päeva lõpuks võistluste liidriks tõusiski.

Tagasiteel läks ilm alguses paremaks, aga siis kadus sootuks. Lõpuks otsisime midagi sellises pimeduses 0.4 m/s tõusus, aga kadus ka see. Finiš oli 20km kaugusel ja kõrgusevaru lõpetamiseks miinus 50 meetrit.

Punt hargnes jälle laiali. All kaardi peal on näha kolme purilennuki näitel, et mis variante kasutati. (Me tuleme paremalt, finiširing on vasakul). FD (sinine) ja osad märkasid vasakul madalal paari purilennukit vaevlemas ja keerasid sinna. Mina (punane), 80 (roheline), ja taanlaste Arcus panime otse pilveräbalate alla, aga seal tõus ei kandnud. Läksime edasi, kõrgusevaru oli juba miinus 100 meetrit. 80 keeras äkiliselt paremale pilve alla. Minule tundus, et äkki otse ees pilved siiski toimivad ja ma saingi 350 meetri kõrguselt 100 meetrit ülespoole. Arcus proovis minuga koos, aga kuna nad olid minust madalamal, siis seal enam ei tõstnud ja nad pididki paar kilomeetrit enne finišit mootori käima panema. Valus.

Minul oli ka valus, sest kui ma tõusus vähkresin, kimas „sinine meeskond“ kõrgemal kodu poole. Ja topeltvalus oli siis, kui peale tõusust lahkumist hakkas metsa kohal kõvasti tõstma, ehk siis poleks pidanud seda tõusu võtmagi. 

Küll oli hea lõppu tulla peale kolmveerandtunnist pusimist! Isegi 25 meetrit kõrgusevaru jäi ja aega pildistamiseks, kuigi kõrgust ainult 200 meetrit.

Pilt natuke petab, lennuväli on isegi normaalse vastutuule korral piisavalt lähedal. Aga kolmanda päeva 40kmh tuulega oli küll nii, et tagatiibu L (Landing) asendisse polnud finaalis mõtet panna – siis oli küll tunne nagu vajuks nagu helikopter otse allapoole.

Kergendus oli suur, pildistamise ja 80 edestamise tähistamise peale läks tähelepanu nii hajevile, et peaaegu oleksin ratta unustanud välja lasta. Kõrvalrajale maanduv purilennuk hõiganuvat mind mitu korda, ja siis kuulsin ma ka „MK“, mitte oma kutsungit „56“. Eelseisvad kolm vihmast puhusepäeva kuluvad marjaks ära.