EGC 2023 Day 1
Ilm lubas põnevust, sestap AAT task. See võimaldab vajadusel kehvast ilmast mööda laveerida:
Termikat oodates lükati starti lükati edasi ja kuna ennustus ütles, et läänest tuleb vihm peale, siis tehti taski lühemaks ka. Tõusud olid üsna erineva headusega ja ma vajusin lausa 900m peale. Stardiliini lähedal leidsin väga nõrga tõusu, kus oli ka teisi passimas. Arvasin, et passitakse ilma paranemist, aga tegelikult oli põhiosa võistlejaid juba startinud. Aga seekord see eriti ei määranud, kõik ikka startisid 15 minuti sees.
Lääne poole paistis ilus pilverida ja selle otsas ilus äike. Väike isoleeritud äike on tõesti ilus ja kasulik ja üsna ohutu. Selle lähedal võib ägedaid tõuse olla, seekord aga läksid pilved väga laiaks ja keeruline oli õiget kohta leida. Tundus mõistlikum tuntud rada tagasi purjetada, sest seesama äike tõotas aeglaselt ida poole roomates ülejäänud päeva mõjutama hakata.
Teise punktini läks üldiselt ilusti, aga punkti servas tekkis kriis. Ükski pilv ei toiminud, vajusin 700m peale. Ei midagi kriitilist, aga valikuvariante sellelt kõrguselt eriti pole, tuli leppida kahe nõrga tõusuga. Sellistes kohtades on just meeskonnana või väikese pundina lendamisest kõva kasu – natuke hargnedes leiab tõusu palju kiiremini, aga ma pusisin üksi.
Selle koha peal tegin (küll hiljem korrigeeritava, aga siiski) vea. Lõuna pool oli näha, et ilm läheb kehvemaks, isegi mingi kõrge kiht paistis. Järgmine pöördepunkt oli 70km kaugusel ja no mitte ei hinnanud silmaga ära, et kas too kiht on pöördepunkti sees, serval või juba enne. Igaksjuhuks läksin siis teises pöördepunktis kaugemale, et tagasiteel saaks ainult kolmanda punkti puudutamisega hakkama ja ei peaks sinna kehva ilma sisse trügima (AAT puhul varem kohale jõudes arvestatakse aega ikka AAT taski kontroll-aja järgi, st varem kohe kindlasti ei tasu tagasi jõuda).
Selgus, et kiht oli küll enamvähem tolle ala sees, üllatuslikult lõppes termika ära 25 km enne kolmandat pöördepunkti. Siin sattusin kokku päris õige mitme teise purjekaga, kes viimastest nõrgenevatest tõusudest viimast võtsid. Selle koha peal tegin päris valusa vea. Asi selles, et kodutee paistis äike täiesti ära lõiganud.
Kõrgust oli 1300, siit edasi-tagasi 25 km lennata kulutab kõrgust 800m vabalt, st tagasi oleks jõudnud 500m kõrgusel, aga tõususid praktiliselt enam polnud. Ehk siis 80% tõenäosusega moos, koju ei jõua. Ehk siis mäng ei käi enam selle peale, et kes kiiremini lendab, vaid kes suudab kaugemale roomata. Kiirus kohe üldse ei loe. See tähendab, et otsuste tegemise alus muutub vastupidiseks – ballasti pole vaja, kiiret pole kuhugi, võib lennata ka tagasisuunas (ajutiselt).
Mina (punane joon) läksin kõige lühemat teed, nagu oleks veel kiiruse peale võistlus, aga teised keerasid tagasipoole.
Jõudsin tagasi 500m kõrgusel, mis tavaliselt on üsna OK, aga olgugi et päike siras taevas, ei mingeid tõuse. Päris imelik, sest varasematel päevadel on näha olnud, et pruugib natukenegi hõredam koht olema kihi all, kohe hakkab termika tekkima. Aga siin suure päikese käes – ei midagi. Pärast vaatasin radari ilmakaardi pealt järele – seal ei olnud mitte ainult kiht, vaid oli ka vihma ladistanud, aga lennates ma seda ei teadnud.
Nii tuligi esimest korda mootor võistlusolukorras käima panna. Koduni oli 100km ja priske äike tee peal. Suure kaarega lennates oli variant, et ei jätku kütust. Vahetult enne äikest lülitasin mootori välja ja kerisin nõrgas tõusus pilve alla välja. Kindel oli, et sellestki kojujõudmiseks ei piisa, aga pilve taha jõudmiseks piisas, et seal mootor uuesti käima panna.
Otse läbi sellise äikese ei tasu kohe üldse minna. Lõuna pool kummitas üks õhuruum (kolmanda õhuruumi rikkumise korral saadetakse otsejoones koju), sestap läksin riskivabamalt põhja poolt kaarega. Liiga pikka kaart ei viitsinud teha, lõikasin natuke läbi vihmakardina. Vajutas kõvasti nagu oodatud, vastu päikest polnud mõhkugi näha, aga küljeaknast välja vaadates sai lennata.
Aga mida ma ei oodanud, olid hiiglakõrged tuulegeneraatorid. Küljeaknast järsku ühte nägin. Kas järgmine on otse ees? Näha ette midagi polnud. Lendasin siis nii, et küljeaknast vaatasin puhta kursi ära, lendasin sinna minutikese, siis vaatasin järgmise puhta liini ja nii edasi.
Moodsad ajad, enam ei saa tasandikel rahulikult maapinna kõrgust arvestada, nüüd tuleb 200m „tuulikute vältimiseks“ juurde liita! Ei saanud õige suure tuuliku lähedal taskust telefoni kätte, see pilt on juba väiksematest ja kaugemale jõudnuna.
Erinevalt tavalistest ei saa turbiinmootorit vihmasajus kasutada. Pöördeid on 90 000 minutis, vihm võib turbiini labad ära lõhkuda (tavalise mootori propeller teeb 1600 pööret minutis). Arvestasin, et 300 meetrit peale vihma kõrgust ikka alles jääb, turbiin käivitub 40 sekundiga ja nii läkski.
Edasi oli muidugi küsimus, et kas kütet jätkub. Koduni oli 80 km. Maailmas on isejuhtivad autod, ChatGPT, viilutatud leib ja kõik muud tsivilisatsiooni saavutused, aga purilennukile usaldusväärset kütusetaseme andurit ikka pole! Peale maandumist tankisin kütust asemele, aga mul pole eriti aimu, et palju mul peale maandumist alles oli ja palju eelseisvate võistluspäevade jaoks seal loksub.
Aga mis siin viriseda - ilma mootorita oleks pidanud istuma 100km kaugusele platsile. Käruga oleks järgi jõutud umbes 2 tunni pärast, vahepeal oleks ilmselt kogu äikese pähe saanud, võib-olla põld pehmeks muutunud ja autogi mutta jäänud. Tagasi oleks pimedas jõudnud ja järgmise päeva hommikul oleks pidanud hakkama purilennukit kokku panema. Nüüd olin kella 18ks baarilaua tagasi nagu härra.
Kogusin mootoriga 200m kõrgust rohkem kui vaja, ja mis vettinud metsade kohal kõik tilgatumaks kulus. Finish on 4 km kaugusel Leszno kesklinnas ja selle ületamise miinimumkõrgus 200m (jah, igasugu VFR nõudeid rikkudes, aga purilennates rikume seda ju pidevalt kui pilvele läheneme). No vabatahtlikult nii madalal linna kohal küll ei tihkaks lennata. Ridali rahvas kujutab ette, see oleks nagu Väimela kohal 200m kõrgusel olla ja sealt siis otse maanduma tulla, pole nagu kombeks ju.
Pärast logisid vaadates selgus, et kui ma oleks koos kohaliku lenduri P-ga edasi lennanud ja seda ühte viga mitte teinud ja äikesest lõuna poolt möödunud (olin temaga kolmanda punkti eel korraks koos), siis oleks võinud isegi eestpoolt kolmanda koha saada, aga sain tagantpoolt kolmanda. Üldse oli kõva loterii ka teistes võistlusklassides.
Oli hea näide selle kohta, et isegi kui ilm tundub lootusetu, siis oskajate meeste käes ei pruugi nii olla. Meie võistlusklassis jõudis mootorita kohale ainult üks.
Lääne poole paistis ilus pilverida ja selle otsas ilus äike. Väike isoleeritud äike on tõesti ilus ja kasulik ja üsna ohutu. Selle lähedal võib ägedaid tõuse olla, seekord aga läksid pilved väga laiaks ja keeruline oli õiget kohta leida. Tundus mõistlikum tuntud rada tagasi purjetada, sest seesama äike tõotas aeglaselt ida poole roomates ülejäänud päeva mõjutama hakata.
Teise punktini läks üldiselt ilusti, aga punkti servas tekkis kriis. Ükski pilv ei toiminud, vajusin 700m peale. Ei midagi kriitilist, aga valikuvariante sellelt kõrguselt eriti pole, tuli leppida kahe nõrga tõusuga. Sellistes kohtades on just meeskonnana või väikese pundina lendamisest kõva kasu – natuke hargnedes leiab tõusu palju kiiremini, aga ma pusisin üksi.
Selle koha peal tegin (küll hiljem korrigeeritava, aga siiski) vea. Lõuna pool oli näha, et ilm läheb kehvemaks, isegi mingi kõrge kiht paistis. Järgmine pöördepunkt oli 70km kaugusel ja no mitte ei hinnanud silmaga ära, et kas too kiht on pöördepunkti sees, serval või juba enne. Igaksjuhuks läksin siis teises pöördepunktis kaugemale, et tagasiteel saaks ainult kolmanda punkti puudutamisega hakkama ja ei peaks sinna kehva ilma sisse trügima (AAT puhul varem kohale jõudes arvestatakse aega ikka AAT taski kontroll-aja järgi, st varem kohe kindlasti ei tasu tagasi jõuda).
Selgus, et kiht oli küll enamvähem tolle ala sees, üllatuslikult lõppes termika ära 25 km enne kolmandat pöördepunkti. Siin sattusin kokku päris õige mitme teise purjekaga, kes viimastest nõrgenevatest tõusudest viimast võtsid. Selle koha peal tegin päris valusa vea. Asi selles, et kodutee paistis äike täiesti ära lõiganud.
Kõrgust oli 1300, siit edasi-tagasi 25 km lennata kulutab kõrgust 800m vabalt, st tagasi oleks jõudnud 500m kõrgusel, aga tõususid praktiliselt enam polnud. Ehk siis 80% tõenäosusega moos, koju ei jõua. Ehk siis mäng ei käi enam selle peale, et kes kiiremini lendab, vaid kes suudab kaugemale roomata. Kiirus kohe üldse ei loe. See tähendab, et otsuste tegemise alus muutub vastupidiseks – ballasti pole vaja, kiiret pole kuhugi, võib lennata ka tagasisuunas (ajutiselt).
Mina (punane joon) läksin kõige lühemat teed, nagu oleks veel kiiruse peale võistlus, aga teised keerasid tagasipoole.
Jõudsin tagasi 500m kõrgusel, mis tavaliselt on üsna OK, aga olgugi et päike siras taevas, ei mingeid tõuse. Päris imelik, sest varasematel päevadel on näha olnud, et pruugib natukenegi hõredam koht olema kihi all, kohe hakkab termika tekkima. Aga siin suure päikese käes – ei midagi. Pärast vaatasin radari ilmakaardi pealt järele – seal ei olnud mitte ainult kiht, vaid oli ka vihma ladistanud, aga lennates ma seda ei teadnud.
Nii tuligi esimest korda mootor võistlusolukorras käima panna. Koduni oli 100km ja priske äike tee peal. Suure kaarega lennates oli variant, et ei jätku kütust. Vahetult enne äikest lülitasin mootori välja ja kerisin nõrgas tõusus pilve alla välja. Kindel oli, et sellestki kojujõudmiseks ei piisa, aga pilve taha jõudmiseks piisas, et seal mootor uuesti käima panna.
Otse läbi sellise äikese ei tasu kohe üldse minna. Lõuna pool kummitas üks õhuruum (kolmanda õhuruumi rikkumise korral saadetakse otsejoones koju), sestap läksin riskivabamalt põhja poolt kaarega. Liiga pikka kaart ei viitsinud teha, lõikasin natuke läbi vihmakardina. Vajutas kõvasti nagu oodatud, vastu päikest polnud mõhkugi näha, aga küljeaknast välja vaadates sai lennata.
Aga mida ma ei oodanud, olid hiiglakõrged tuulegeneraatorid. Küljeaknast järsku ühte nägin. Kas järgmine on otse ees? Näha ette midagi polnud. Lendasin siis nii, et küljeaknast vaatasin puhta kursi ära, lendasin sinna minutikese, siis vaatasin järgmise puhta liini ja nii edasi.
Moodsad ajad, enam ei saa tasandikel rahulikult maapinna kõrgust arvestada, nüüd tuleb 200m „tuulikute vältimiseks“ juurde liita! Ei saanud õige suure tuuliku lähedal taskust telefoni kätte, see pilt on juba väiksematest ja kaugemale jõudnuna.
Erinevalt tavalistest ei saa turbiinmootorit vihmasajus kasutada. Pöördeid on 90 000 minutis, vihm võib turbiini labad ära lõhkuda (tavalise mootori propeller teeb 1600 pööret minutis). Arvestasin, et 300 meetrit peale vihma kõrgust ikka alles jääb, turbiin käivitub 40 sekundiga ja nii läkski.
Edasi oli muidugi küsimus, et kas kütet jätkub. Koduni oli 80 km. Maailmas on isejuhtivad autod, ChatGPT, viilutatud leib ja kõik muud tsivilisatsiooni saavutused, aga purilennukile usaldusväärset kütusetaseme andurit ikka pole! Peale maandumist tankisin kütust asemele, aga mul pole eriti aimu, et palju mul peale maandumist alles oli ja palju eelseisvate võistluspäevade jaoks seal loksub.
Aga mis siin viriseda - ilma mootorita oleks pidanud istuma 100km kaugusele platsile. Käruga oleks järgi jõutud umbes 2 tunni pärast, vahepeal oleks ilmselt kogu äikese pähe saanud, võib-olla põld pehmeks muutunud ja autogi mutta jäänud. Tagasi oleks pimedas jõudnud ja järgmise päeva hommikul oleks pidanud hakkama purilennukit kokku panema. Nüüd olin kella 18ks baarilaua tagasi nagu härra.
Kogusin mootoriga 200m kõrgust rohkem kui vaja, ja mis vettinud metsade kohal kõik tilgatumaks kulus. Finish on 4 km kaugusel Leszno kesklinnas ja selle ületamise miinimumkõrgus 200m (jah, igasugu VFR nõudeid rikkudes, aga purilennates rikume seda ju pidevalt kui pilvele läheneme). No vabatahtlikult nii madalal linna kohal küll ei tihkaks lennata. Ridali rahvas kujutab ette, see oleks nagu Väimela kohal 200m kõrgusel olla ja sealt siis otse maanduma tulla, pole nagu kombeks ju.
Pärast logisid vaadates selgus, et kui ma oleks koos kohaliku lenduri P-ga edasi lennanud ja seda ühte viga mitte teinud ja äikesest lõuna poolt möödunud (olin temaga kolmanda punkti eel korraks koos), siis oleks võinud isegi eestpoolt kolmanda koha saada, aga sain tagantpoolt kolmanda. Üldse oli kõva loterii ka teistes võistlusklassides.
Oli hea näide selle kohta, et isegi kui ilm tundub lootusetu, siis oskajate meeste käes ei pruugi nii olla. Meie võistlusklassis jõudis mootorita kohale ainult üks.
Comments
Post a Comment